Kohtumine fotograaf Peeter Langovitsiga

Käisin hiljuti Overallis grand old man Peeter Langovitsi kuulamas. Ta on pressifotograafina töötanud ligi 30 aastat, mis teeb tast sel alal üsna kogenenud mehe.

Alustas ta oma ala üsna iseseisvalt, õppis koolis mingisugust spetsiifilist keemiat vms ala, kui õigesti mäletan. Sellest ajast on ta ise fotosid ilmutanud, erinevaid old school fotokaid omanud, palju näituseid teinud ja trükipinda saanud tuntud ja tunnustatud ajalehtedes jm.
Esimene foto, mis ta tegi ja fotokonkursil ka esikolmikusse pääses, oli kahest karvasest mustast koerast, kes rihma küljes olid. Üsna easy ja pehme teema, aga enamik on sellest alustanud. Seda oli tore kuulda. :)

Enamik Peeteri fotosid, mida ta seal näitas, olid valdavalt must-valged ja ammustest nõukogude aegadest pärit. Enamasti domineerisid fotodel kuulsad riigipead ja muidu tuntud ühiskonnategelased. Selle sekka ka palju humoorikaid ühiskonnapeegeldusi sündmustest ja igapäevaelust.

Peeteri piltidel võiks keskseks märksõnadeks pidada ideaalset kompositsiooni, lihtsat ja lööva sisu. Eriti jäi meelde filmiliku moega 80ndate hõnguline pilt naisest, kes istub kaarikus. See foto sai ka väga palju tunnustust. Kahjuks pole tal aga oma kodulehte ja netis liigub ka kummaliselt vähe tema tolleaegseid fotosid. Seega vabandame vähese illustratiivse poole pärast.

Muidu oli väga põnev kuulata ka lugusid kuidas tollal ühiskonnasündmused toimusid ja neid jäädvustamas käidi. Nt jõudis ta viimasel hetkel joostes Stalini kuju äravõtmise sündmusele nii, et see kuju oli juba õhus. Ometi jäi see foto ajalukku ja seda on väga palju erinevates väljaannetes kasutatud. Just tema loomingust tuligi välja see fakt, et pilt on jääv ehk alatine ja enamik tema loomingust ongi ajalukku jäänud,  nt fotod laulupidudest, Balti ketist jne.

Väga huvitav oli ka vaadata kuidas tollal elu kees, kuidas Õismäge üles ehitati ja millised inimesed seal olid, kuidas nägid välja linnakohvikud jm ehitised ja kui suured järjekorrad poodides olid ning samas nii tühjad letid.

Põnev oli ka teada saada, et Peeter oli palju Lennart Meri pildistanud, kes pidi üsna nalja- ja vimkamees olema. Talle meeldis nt turvamehi üle kavaldada, teha naljakaid žeste jms.

Väga huvitav kontrast tekkis ka tolleaegsete fotodega, kus teatud ühiskonnategelased või sündmused ka praegu uuesti aktuaalseks ja kõnekaks muutunud on.


Lõpetuseks jagas ta ka õpetussõnu, mida tahaks teilegi edasi anda. Need olid:

• Pilt on ajalugu ehk siis jäädvusta momenti, püüa hetke!
• Kui võimalik, tee eeltööd ja märkmeid, st kui on ette määratud kindel fotoshoot uuri inimese/eseme/toote vms kohta, et sellest parim kätte saada.
• Arhiveeri, et vältida failide kadu ja segadust suurtes fotogaleriides!
• Ainult tehnikast ei piisa, peab ka silma olema. (Minu arvates ei saaks täna õigemini öeldagi!)
• Pole olemas ebafotogeenilist inimest. Austa inimesi, et nendest parim pilt saada, ja taba teda tema enda loomuses.
• Tee "kõrvalehüppeid" ehk katseta ka muud loomingulist väljundit, et end värskena hoida.
• Eelista trüki puhul alati horisontaali (kunagi ei tea millal muudatusi vaja teha on lehes nt).
• Lugejat/vaatajat huvitab ainult resultaat. Seega pead tegema kõik, et parim pilt saada, neid ei huvita kuidas sa selle said või ei saanud, nemad tahavad pilti näha.
• Leia lahendusi. Kui midagi ei tööta, siis pead midagi muud välja mõtlema!
• Ole universaalne! Fotograaf peab paraku vahel ka olema nõustaja, psühholoogi või autoremnolukksepp vms rollis. Seega tasub kohanduda ja teada kõigest kõike. 

Kõigile külastajatele jagati ka Peeteri fotodest tehtud postkaarte (pildil), mis tema teist, veidi kunstilisemat loomingulist poolt iseloomustab.
Vabandage telefonikvaliteedi pärast.  

Kas olete Peeter Langovitsi loomingut näinud? Mis tema piltidest arvate?